Peaaegu üheteistkümnel kolmeteistkümnest olid tunnistusel neljad-viied (mõni väiksem eksimus ainult). Kõik on kasvõi natukenegi pingutanud. Pole alla andnud ning edasi rühkinud!
Kuna olin eile nende saavutuste üle niivõrd õnnelik ja uhke, siis sattusin hoogu ja kirjutasin neile imepika luuletuse - tegin tasa need kodused tööd, mis neile olen jätnud!
---
Minu 13
säravat tähte
Ma olen üks
rämerikas inimene.
Ei – mul
pole Marsi, ei Saturni.
Pole ühtgi
planeeti ja ma ise pole igavene.
Mul on
hoopis kolmteist – mitte morni,
vaid
särtsakat tähte, justkui Päikest.
Nad on
minuga igas mu päevas.
Just igas,
mitte vaid töölepingu taagas.
Olen justkui
kapten ühes tähelaevas,
mille pardal
on imepärane pagas.
Seal leidub
täitsa mõistlik Johanna
Ja temagi
elu pole mingi taevamanna.
End leiab
pidevalt ta hädast: „Valmis!“
Kui palju
mõttekiirust ühes organismis?
Tema kõrvalt
või siis tagurpidi toolilt
kohata võib ausat
Christopheri.
Eemalt vaadates
võib temas näha Lutsiferi.
Lähemalt ja
südamega, aga inglit, hoobilt!
Kohe
mõistate, mu rikkust veelgi.
Me pardal
löövad vahel tralli
Ja
kõigutavad nii mõndagi kaitsevalli
Täitsa
pesueht kahemunakaksikud.
Neist üks on
Liisu ja teine on Ossu.
Kumbki neist
ei karda väikest mässu.
Plika on
hakkaja ja sündinud liider.
Poiss teeb
nalja ning vahel harva on tal siiber.
Nende
lähedalt piilub punapõskne Arnold.
Mulle tundub
ta vahel kui kahepaikne.
Ühtpidi ta
nii töine, innukas ja tõsiuskne.
Teistpidi
pillub enda ümber tülikilde.
Sealt
kaugele ei jää ka meie Kerti
Vahel sattub
ta endaga nii hasarti,
Et unustab
kõik ilusa, mis tema sees leidub
Ja seega
vahel hoopis enda vastu pöördub.
Ta vastas
võime kohata tähte, Elist,
kes parema
meelega maaliks miskit lillelist.
Kuid vahel
ikka kukub välja vastupidi, pahelist.
Temas emotsiooni on nii palju, imelist!
Kuid ärgem
ära väsigem!
Üks säravaim
meist on ju veel ees.
Tal nimeks
on Kulev, Garlo Tom Kulev
Ja Tema, on tõeline seltsimees.
Reamees Carlos on kohe ta kõrval.
Muie suul –
järjest rohkem ta meie.
Tasahaaval
tal pea enam ei valuta,
Vähehaaval
ta järjest rohkem naeratab!
Meie laeva
üks täht on muuhulgas täheuurija,
õnnistegija,
võistleja, küsija ja vastutulija.
Kogu
kriitika, mis Laura hinge mahub.
Hoopiski ta
enda õlgadele rõhub.
Kaugelt
silma paistab täht, mis vikerkaarekarva.
Kui saaks,
ma arvan, sirguks hobusena tähe asemel ta.
Siis traavi
kappaks Nora vahetpidamata
Ja paigal
istuma peaks väga haruharva.
Üks täht me
seast on hoopis raamaturändur.
Hetkel
kohata võiks teda Narnijas luurel.
Carolini mõte, see on kui osav lendur
Seal maailm
imelisem, kui teiste suudel.
Irooniliselt
viimaseks me tähtede reas
on sattunud
tragi ja terane Birgit.
Seda
päriselt juhtuda ei laseks ta eal!
Vaid esimene
ja parim ja vähem ei midagi!
No näete, ma
rääkisin teile nüüd truult.
Ilmselgelt
rämerikas, ei miskit muud!
Kolmteist,
koos minuga neliteist!
Ära ei
vahetaks kedagi neist!
See
neljateistkümnes täht, olen kusagilt kuulnud
Vahel
tundub, et tal on ikka täiega luulud!
Peaasi, et
kolmteist vast ikka teavad –
oma laeva
nad neljateistkümnenda hinges veavad!
- Airi Saarmäe -
---
Kui pildid kätte saan, siis panen ka aktusest ja banketist kirjelduse postitusele juurde - täna olid kõik imevahvad ja toredad!
Mõnusat trimestri lõpu tähistamist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar